Periood (2014–2017) oli Eesti Kunstiakadeemias ja TalTEchis edasi studeerimine – kunstniku positsiooni võtmine, eksperimenteerimise lõpp loometöös. Esitluse formaatide süviti õppimine ning selle praktika akadeemilises keskkonnas. Aeg Eesti Kunstiakadeemias oli loominguline plahvatus, taasavastus ning tulemuste ja järelduste analüüs, mis toetasid üleminekut uute küsimusteni kaasaegses kunstis nii Eestis kui ka maailma kaasaegse kunsti aspektis. Tehnoloogiliste võtete areng vanemas kunstis ning videokunsti kui loomingusse sisenemine. Heli oli töös kolmeti nii visuaalselt kui loominguliselt kuid ka argipäeva praktikas. Oluline osa oli dokumentalistika teoorilis-tehnilise baasi tagamine loomingu dokumenteerimiseks. Kultuur oli loomingus tagaplaanil, küll aga oli olemas kultuuriline vaatepunkt, milleks olid eksponeerimise paigad.